Sillamäe

Kuna minu uurimus lõpeb, otsustasin kirjutada veel ühest linnast, kus elavad mu vanaema ja vanaisa. Lapsepõlves olin seal väga tihti, see linn on Sillamäe. Selleks, et tutvuda, milline oli Sillamäe varem ja milline linn täna, lugesin raamatut „Kas tunned maad“ (1965.) ja leidsin infot netist.
Sillamäe on Eesti nooremaid linnu, mis on peaaegu täies ulatuses rajatud Suure Isamaasõja järgsel perioodil. Linn asub looduslikult väga ilusas kohas, Soome lahe rannikul, mõne kilomeetri kaugusel Vaivara raudteejaamast. Linna lähedal on peamisteks vaatamisväärsusteks kõrge Kannuka ja Perjatsi pank ning rändrahnude külv Mummasaare kohal.Enne Esimest maailmasõda oli Sillamäe tuntud suvituskohaks, mis võlus puhkajaid oma mitmekesise looduse ning rahuga. Kui Narva-Jõesuu oli peamiselt Peterburi rahameeste ja riigiametnike suviseks lõbustuskohaks, valisid kirjanikud, kunstnikud ja teadlased sageli just Sillamäe oma puhkepaigaks.
Nõukogude võimu aastail on Sillamäe välja ehitatud suureks moodsaks linnaks. Siia oli rajatud õmblusvabrik, leivatehas jne. Sillamäe on Kirde-Eesti tööstuspiirkonna ilusamaid linnu. „Linna hoonestik koosneb uutest, ühtlase ehitusviisiga majadest, mis moodustavad terviklikult arhitektuurilise ansambli. Teiste hulgas paistavad eriti silma linnanõukogu hoone, kinoteater „Kodumaa“ ja moodne kultuurimaja.“- niimodi kirjutab raamatu autor, aga see oli ammu, aga nüüd meil on teine vaade.Tänapäeval Sillamäe – üks Eesti salapäraseim, kütkestavaim ja kiiremini arenev linn, mis on avatud nii külastajaile kui uutele ideedele: Sillamäele, Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisele “sillale” on loodud majanduslik vabatsoon, sadam, tegutsevad erinevad tööstusettevõtted jpm. Siit ka linna tunnuslause: Sillamäe – värskete meretuulte linn.21. sajandi algul säilitab ja arendab Sillamäe oma eripärast ja mitmekülgset kultuuri kui üht oma suurimat rikkust. Linnas toimuvad slaavi kultuuri päevad, jazz-festival, vaheldumisi nii Eesti kui väliskunstnike näitused ja muud huvitavad üritused. Linna ennast nimetatakse üha sagedamini pärliks. Eestis pole teist sellist kohta, kus oleks säilinud nii täiuslik arhitektuuriansambel eelmise sajandi 40.-50. aastate stiilis. Lõunapoolsete linnade eeskujul ehitatud mere äärde viiv uhke trepistik, marksismi klassikute bareljeefid ja hoonete paiknemise rangerütmilisus, linnavõimu hoone kui kentsakas näide nõukogude ja gooti stiili ühendamisest, veehoidlate kaskaad linna keskel ... Kõik see kuulub ühelt poolt juba ajaloole (kaks hoonet on tunnistatud arhitektuurimälestisteks), kuid teisest küljest on see kõik veel värske, uus ja noor.

Allikas: Kas tunned maad. Tallinn: 1965, 751 lk.
http://sillamae.ee/

Illuka vald

Minu eelvimane raamat on „Ida-Virumaa loodus kutsub“. Ei tea leidnud täpselt kes on raamatu autor, aga otsustasin lugeda Illukast. Illuka vald on rikas maavarade poolest. Raamatust lugesin, et vallas on mitmed looduskaitse all olevad objektid: Kurtna maastikukaitseala, Agusalu sookaitseala, Boroni jõe ürgorg ja ürgmets, Permisküla taimekaitseala, Kalevipoja haud Kivinõmmel, Ristimänd Illukal, Püha tamm kuremäel, Kurtna ja Illuka pargid koos mõisahoonetega, kõnnu dendraarium üle 300 eri taime ja puuliigiga. Kõik see võib olla väga huvitav turistidele. Kellele meeldib metsas jalutama saan pakkuda külastada Illuka valda sest vallas on rikkalikud jahimaad, marja- ja seenemetsad. Enamus valla territooriumist on veel saastamata, on puhast õhku ja vahelduvat maastikku, mis annab rohkesti võimalust vaba aja veetmiseks nii suvel kui talvel. Mina ei teadnud varem, et Illuka vald on rikas järvede poolest. Nüüd tean, et siia kuulub Kurtna järvistu 40 järvega, kuhu on rajatud 11 järve matkarada.

Allikas:Alutaguse Matkaklubi. Ida-Virumaa loodus kutsub. Tallinn: 1999

Maastikukaitseala

Viimane raamat, millest ma tahan Teile täna jutustada on ”Ida-Virumaa: kaitsealad ja üksikobjektid”. Raamat annab ülevaate Ida-Virumaa looduskaitseobjektidest. Mina tahan pajatada Ontika, Narva jõe kanjoni ning Vaivara maastikukaitsealast.
Ontika maastikukaitseala (1212 ha) on üks Eesti vanimaid kaitsealasid, mis loodi juba 1939. a. Kaitseala põhiosa on mõeldud Balti klindi kõrgeima (44-56 m) ja pikima katkematu osa kaitseks. Metsadest on kõige huvitavam mere ja paekalda vahel kasvav pangamets, mis moodustab lausa omaette kuukressi kasvukohatüübi. Mets on liigirikas (sanglepp, hall lepp, jalakas, remmelgas, saar, pärn, vaher) ja väga mitmekesine.
Muljet avaldavad enam kui meetrikõrgused laanesõnajalad. Haruldastest taimedest kasvavad siin mets-kuukress, sudeedi põisjalg, paaskolmissõnajalg ja karulauk. Kaitseala piiresse jääb kolm juga (Valaste, Karjaoru ja Kivisilla). Kõrgeim neist on Valaste juga (üle 26 m), mille jälgimise teeb hõlpsaks selleks ehitatud trepp koos vaateplatvormiga. Ontika pankrannik on Eesti loodusmaastike sümboliks ning on tehtud ettepanek kanda see UNESCO maailmapärandi nimistusse.Vaivara maastikukaitseala (79 ha) on rajatud kolme omavahel liitunud vallseljaku (Tornimäe, Pargimäe ja Põrguaugumäe) ning lahustükil paikneva loodusmetsa kaitseks. Mägede (kõrgus kuni 30m) järsul põhjanõlval paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid. Põrgumäe loodeosas asub suur sulglohk (Põrguauk), mis on 20 o nõlvakaldega. Sinimägede tekke kohta on mitu teooriat: tegemist on kas survelise otsmoreeniga või maakoore tektoonilisel liikumisel tekkinud pinnavormidega. Mägede põhjanõlval kasvab klindialuste puistute sarnane laialehine mets. Sinimäed on tähtis sõjaajalooline objekt. 1944. a. Juulis-augustis toimusid siin kõige verisemad kaitselahingud Eestis.
Narva jõe kanjoni maastikukaitseala (13,9ha). Narva jõe astang võeti maastiku üksikelemendina kaitse alla 1959. aastal, kuid maastikukaitseala staatuse sai see 1999.a. Kaitseala põhieesmärgiks on Alam-Ordoviitsiumi karbonaatkivmeisse lõikunud Narva jõe kanjoni (2,5-3 km) ja joaastangute kaitse. Narva jõe kogulangu kõrgus joaastangute kaitse. Narva jõe kogulangu kõrgus joaastangute piirkonnas on 6,5 m. See meie looduse ime toodi majandusele ohvriks 1955, a., kui jõgi tammistati ja siia rajati hüdroelektrijaam, mille elektrit kasutati 1959. aastani. Nüüd saab jälgida vaid kuivi joaastanguid. Peamiselt suurvee ajal juhitakse astangule ka vett.

Allikas: Leito T. Ida-Virumaa : kaitsealad ja üksikobjektid. Tartu: 2004.

Mida vaadata ja kus puhata Ida-Virumaal =)

„Nõnda Viirumaa ranniku põlisest paest
lahti murtakse mullakambad.
ÖÖd-päevad ta tuulisest taevalaest,
Läbi puurivad suitsusambad.“
D.Vaarandi

Hea ajakiri „Eestimaa reisijuht“ aitab lugejatele otsustada kuhu minna ja milline puhkemaja valida piirkonnas. Kõigepealt tahaksin jutustada mida tuleb vaadata lisaks millest ma juba kirjutasin. Juba oli jutt Kohtla-Järve kaevandusmuuseumist, nüüd aga tahan pakkuda külastada seda kohta talvel, sest talvel on kaevanduspark-muuseumi territooriumil avatud Kohtla-Nõmme Talvekeskus, kus mäesuusanõlvad ja snowtubingurada, valgustatud murdmaarajad ning aherainemägedele rajatud rollerirada, mida talvel kasutatakse ka sprindirajana.
Tundub, et väga huvitav võib külastada Kuremäe nunnakloosterit. Kloostris on kaunis ja rikkaliku sisekujundusega peakirik ja suur park koos rohkearvuliste abihoonete ja väravatornidega. Kloostris on ca 100 elanikku. Kloostriaias kasvab tamm, mille ümbermõõt on 4.3 m, usklike hulgas on see tuntud „püha puuna“.
Kotka Matkarada Iisaku lähedal kulgeb läbi Rüütli raba, siin saab tutvuda erinevate metsakoosluste ja väärkasvuga puudega. Rada läbides näeb ka metsaraiet, kaunist soojärve ning soosaart, Karjuse onni, püstkoda ja „kullaauku“.
Kui turist tahab olla Ida-Virumaal mitte ainult üks päev, siis väga oluline on ka majutus. Ajakirjas on viidetud puhkemajad Ida-Virumaal, milliseid tuleb külastada.
Kauksi Puhkeküla
Kauksi Puhkeküla pakub meeldivat puhkust Peipsi järve kaldal. On võimalus laenutada sõudepaate ja sporditarbeid. Koht on sobiv asutuste suvepäevade pidamiseks ja peredele puhkuse veetmiseks.Kauksi Puhkemajad
Puhkemajad on sobivaks puhkuseveetmise kohaks inimesele, kes eelistab vaikust rahu ja privaatsust. On võimalus pidada koosviibimisi. Seal on suitsusaun, püstkoda, lõkkeplats, väligrill, tiik ja võrkpalliplats.Mäetaguse mõisahotell „Meintack“
Alutaguse metsade ja soode vahetus läheduses asub tänapäevane ja kodune hotell, kus lisaks majutusele on restoran, saun ja infrapunanesaun. Hotelli vahetus naabruses asuv mõisa härrastemaja pakub võimalusi seminaride ja tähtpäevade korraldamiseks.Orava talu
Talu peremees on Ida-Virumaa giid ja matkajuht. Talu õuel on korvpalli- ja tantsuplats, võrk- ja jalgpalliväljakud, lõkkekohad, suplemiseks väike paisjärv ning piiramatult telkimiskohti. Orava talu asub Sillamäe linna lõunaservas Vana-Sõtke külas, Vaivara vallas.Toila puhkemajad
Eesti põhjarannikul, Toila külas, 2003. aastal valminud kaunis palkmaja, mis sobib loodusest huvituvale inimesele. Laheduses asuv Toila Sanatoorium, millest on juba kirjutanud, võimaldab erinevaid raviprotseduure. Ka on lisavõimalused, nagu ujumine meres, grill, minigolf, saun jne.
Allikas: Eestimaa reisijuht. 2007, 128 lk.

Toila, Oru park

Tere päevast, mu armsad lugejad!
Teen edasi oma blogi ja tahan öelda, et meeldis mulle veel üks suur raamat. Raamat «Eesti maastikud» sisaldab põhjalikke tekste, hulgaliselt fotosid ja kaarte. Leidsin oma piirkonda ja alustasin lugeda.
Otsustasin kirjutada Toila Oru pargist. Paljud eestlased teavad Toilat kui president K. Pätsi kunagise suvelossi asupaika. Oru loss ehitati 19. sajandi lõpuaastail vene suurärimehe G. Jelissejevi suvenajaks. Samal ajal rajati Pühajõe ürgoru mõlemale veerule kokku ligi 1 km2 suurune Toila park. Oru park on Põhja-Eesti üks liigirikkaim, maastikuliselt vaheldusrikkaim ja külastatavaim turismiobjekt. On huvitav teada, et seitsmekümne viie hektari suurusel alal paikneb 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, teisendit või vormi, neist enamus kodumaaga väljaspool Eestit. Olgu neist nimetatud mõned: siberi seedermänd, mandžuuria pähklipuu, suhkrukask ja rida teisi haruldusi. Siin on kalatiigid, kaunilt kujundatud aleed ning liivakivikoopast väljuv püha allikas. Samuti Toila park on armastatud jalutuskoht, kus ürgoru veerult avanevad kaunid vaated merele, Toila rannale ning Pühajõe suudmele. Toila park on kuulutatud maastikukaitsealaks. Toila rand on Jõhvi elanike peamine suvitus- ja supluskoht. Toilasse on rajatud sanatoorium, millest mina juba kirjutasin.Toilal on kuurordi ja kultuurikeskusena pikad traditsioonid. Koos raudtee valmimisega saabus siia hulgaliselt suvitajaid Peterburist. Toilas on veel senini mitmed suvitusmajadest säilinud ja elumajadena kasutuses. Edukas äri lubas kohalikel arendada ka seltsielu- ehitati eestvedamisel Toilasse teatrimaja, mis oli esimene maateater Eestimaal. Kahjuks pole hoone säilinud.Nüüd mul on ettekujutus, milline on Toila.Tahaksin külastada Oru pargi, kes minuga ...? ))
Allikad:Eesti maastikud. 2008, 391 lk.

Iisaku, Tudulinna ja Avinurme

Lisaks lugesin veel raamatut. See on Indrek Rohtmetsi raamat „Kultuurilooline Eestimaa“. Raamatus on kirjutatud kõikidest maakonnadest, mina aga leidsin oma ja otsustasin lugeda Iisakust, Tudulinnast ja Avinurmest.

Eelkõige meeldis mulle üks jutt, miks Iisaku on nii nimetatud. Muistend teab jutustada, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsi soo pealt leidnudki endale ühe vanatüdruku. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas olevat aga nende järeltulijad. Iisaku vald asub Ida-Viru maakonna lôunaosas, looduskaunis kohas ja on pinnavormilt tasane, mida iseloomustavad metsade ja soode rikkus. Kolmest küljest piiravad valda looduslikud objektid: Muraka ja Agusalu sookaitsealad, lõunast Peipsi järv.

Väga huvitav oli tutvuda Iisaku kuulsamadega kohtadega. Iisakust loodesse jääv Tärivere mägi on Alutaguse kõrgeim punkt, ulatudes 94 meetrit üle merepinna. Mäele ehitatud vaatetornist saab heita pilgu nii Alutaguse soomassiivile kui ka paksudele laantele ning hea ilmaga paistavad põhja poolt ära isegi Eesti tähtsamaid tööstusmusklid- tuhamäed.Iisakust kirdes Jõuga külas on Eesti suurim kääbaskalmistu. Sealsest 260 kääpast on uuritud vähem kui pooli. Kalmistu kuulus ida poolt pärit vadjalastele, kes matsid oma lahkunuid sinna 12.sajandi keskelt kuni 16.sajandi esimese pooleni. Hauapanusteks olid peamiselt pronks- ja hõbeehted. Ühe Jõuga kääpa rekonstruktsioon on välja pandud ka Iisaku muuseumis, millest ma juba kirjutasin oma blogis.

Raamatust lugesin Tudulinnast, mis on tuntud oma hüdroelektrijaamaga. Jaam käivitati umbes 1950 aatal, aga ta toodab elektrivoolu ka tänapäeval. Nüüd ka tean, et Tudulinnas, Tallinna poolt tuleva tee ääres on pikki aastaid kõrvuti seisnud kaks luteri kirikut. Tudulinna kiriku vaatamisväärsuseks on Hollandi päritoluga keraamilised kahhelkivid 18. sajandist, mis on silmapaistavad kunstiteosed kogu Eesti ulatuses. Ootamatult oli teada, et Tudulinna alevik võib uhkustada ka Eesti ainsa „vulkaani“ asukohaga. Nimelt oli asula lääneserval paiknev suure lohuga linnamägi kantud Tuhala mõisast pärit kuulsa kartograafi Ludwig August Mellini 18. sajandil koostatud maakaardile kui kustunud vulkaan. Hilisemates maakaartides viga mõistagi parandati. Avinurme on Ida-Virumaa kõige edelapoolsem vald, piirnedes lõunas ja läänes Jõgevamaa Torma valla ning loodes Lääne-Virumaa Laekvere vallaga. Avinurme vald on tuntud ammuse puutööoskuse poolest. Kuna põldu nappis, metsa oli aga palju, hoidsid Avinurme mehed endal ja perel hinge sees puutöö tegemisega. Võib huvitada Avinurme historitsistlikus stiilis kirik. Maakivist hoone teeb huvitavaks punaste telliste palistus müürinurkades ning uste ja akende ümber. Ka väga huvitav, minu jaoks, on Avenurme raudtee. Raamatust lugesin, et aastatel 1916-1972 läbis Avinurme küla kitsarööpmeline raudtee, millest raudtee 75. sünnipäeva puhul 1991. aastal taastati 100 meetri pikkune lõik. Taastatud raudteelõigul on uudistamiseks väljas ka üle värvitud vedur ning kaks vagunit.Allikad: Rohtmets I. Kultuurilooline Eestimaa. Tallinn: 2006, 362 lk.
http://www.avinurme.ee/
http://www.tudulinnavv.ee
http://www.iisakuvv.ee/

Ida-Virumaa Spa Hotellid

Kus saab Ida-Virumaal puhuda spaas? Uurisin ja leidsin kohad, kus pakutakse puhkust.Toila SPA Hotell
Toila SPA Hotell asub mere ääres, viie kilomeetri kaugusel Tallinn-Narva maanteest. Kompaktne, 260 majutuskohaga hoone kõrgub kauni Toila-Oru pargi serval. Erinevalt paljudest teistest Eestimaa sanatooriumitest, võib siin nautida mere või männimetsa kohinat ning maakohale omast rahu või veerandtunnise sõiduga külastada Ida-Virumaa linnu.
http://www.toilaspa.ee/Saka Cliff Hotel & SPA
Saka Cliff Hotel & SPA asub Põhja- Eesti Pankrannikul- otse 55 meetri kõrguse paekalda serval, kus 1200 km pikkune Ölandi saarest Rootsis kuni Laadoga järveni Venemaal kulgev Balti klint saavutab oma suurima kõrguse. Hotelli naabruses Kivisilla juga. Mõisastiilis ehitatud hotelli akendest avaneb suurepärane vaade Soome lahele ja hoonet ümbritsevale pargile. Saka Cliff Hotel & SPA-s on mitmesugused teenused: majutus, toitlustus, seminarid, SPA, karavaniparkla, telkimine, palju pakette, kinkekaart. Vabal ajal on palju võimalusi: vibulaskmine, kepikõnd, pentang, matkarada. Samuti on midagi, mis tuleb näha: vana mõisahoone, ürgne valge liivaga rand, pankrannik, Kivisilla juga.
http://www.saka.ee/Narva-Jõesuu Sanatoorium
Narva-Jõesuu Sanatoorium asub Soome lahe rannikul 200 kilomeetri kaugusel Tallinnast ja 150 kilomeetrit St. Peterburist. Sanatoorium pakub erinevaid teenuseid, majutust, toitlustust ning raviprotseduureid.
http://www.narvajoesuu.ee/
Meresuu Spa & Hotel
Meresuu Spa & Hotel on neljatärni tasemele vastav wellness spaa hotell, mis asub Põhja-Eesti looduskaunis kohas, Eesti ühes vanimas kuurortlinnas Narva-Jõesuus on kõigest 200 km kaugusel Tallinnast ja 155 km St. Peterburist ning 20 km kaugusel Sillamäelt.
Lisaks tean, et Meresuu Spa & Hotel valiti 13.-15.veebruaril toimunud rahvusvahelisel turismimessil TOUREST 2009 "2008.a. parimaks turismiedendajaks".
http://www.meresuu.ee/

Vaivara on tuhast tõusnud

Eile lugesin Monika-Aino Jõesaari raamatut „Küla kodu-uurija kukeaabits“ (2004). See raamat võikski tuge pakkuda ennekõike sellistele sihikindlatele asjahuvilistele. Aga samas võiks see anda olulisi vihjeid ja juhtnööre ka juba kogenud kodu-uurijale. Leidsin midagi uut ja huvitavat Vaivarast.
Vaivara vald on Eestimaa kõige idapoolsem vald ja asub ääre peal. Rahvaluulest meenuvad read, et „äärmised heidetakse, tagumised tapetakse“. Jah tõesti, kirjutab autor, Vaivara vald on üks väheseid haldusüksusi maailmas, mille piires on toimunud kaks maailmaajaloolise tähtsusega suurlahingut, üks Põhjasõjas, teine Teise maailmasõja ajal. Autor jutustab Vaivara kohast niimodi, et see on MEIE. Ta kirjutab, et oleme suured, sest juba ligi 800 aastat oleme kahe tsivilisatsiooni piiril. Vaivara vald on saanud piiriks Euroopa Liidule, reformeeritud kirikule ja demokraatlikele vabadustele. Samuti Monika-Aino Jõesaar ütleb, et oleme tugevad sellepärast, et hoiame oma vaimu ja ajalugu. Mina ka tean, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta ja olen rõõm, et Vaivara valla uus arengukava ütleb, et eesmärk on luua läbi hariduse ja ajaloo väärtustamise vallaelanikele võimalikult soodsad arengutingimused.Minu arvates, Vaivara vald on mitte ainult ajalooline koht, seal on ka palju mida tuleb külastada ja näha. Puhkevõimalusi pakuvad ja peatuda saab Pimestiku, Raudkivi ja Karjamäe taludes. Samuti Pargimäe matkamajas, Sinimäe põhikoolis ning Laagna hotellis. Vaivara matkarajad pakuvad huvi nii ajaloo kui ka looduse huvilistele.Väga meeldis mulle üks jutt. Vaivara kihelkonnas H. vallas on üks määratu suur kivi. Kivi ühel pool ääres on määratu hulk veiksemaid kivisid külvatud. Rahvas räägib nendest kividest järgmiselt. Peterburi linna ehitamise ajal pole tohtinud keegi ilma kingituseta linna vaatama menna. Siis teinud Vanapagan suure kivist koorma vankri peale, ise asunud ette ja sõitnud Peeteri linna vaatama ja abi viima. Tee peal ajanud mehikene oma koorma kivi otsa ümber, siis nendaviisi saanud need kivid sinna.
Allikad: Jõesaar M.Küla kodu-uurija kukeaabits.. Tallinn: 2004, 216 lk.
http://www.vaivara.ee

Vana Narva

Lugesin ühe huvitava raamatu läbi, raamatu nimi on "Vana Narva. Ehitised ja inimesed" (2006 a.). Väga põnev oli see, et raamatus on vana Narva pildid ning kõik on kirjutatud 3 keeles: eesti, inglise ja vene. Eelkõige lugesin Narva ajaloost üldiselt, sain palju teadmisi. Nüüd tean, et Narva kuulub Põhja-Euroopa vanimate asulate hulka ja sealt on leitud u. 8000 aasta vanuseid inimasustuse jälgi. Pärast vaatasin läbi raamatut ja leidsin palju tunnetuslikuid ning huvitavaid pilte. Selles raamatus on kõige enam pilte Narva vanalinnast kui kõige väärtuslikuma arhitektuuriga linnaosast, mille hoonestus hävis viimases sõjas pea täielikult.

Kõik oli väga huvitav, seepärast tahan jagada mõnedega tundmisedega. Eelkõige oli põnev teada, et Issanda Ülestõusmise õigeusu kirik on ainus neobütsantsi stiilis sakraalehitus Eestis.
Nüüd tean, et Narva Raekoda on Eesti esimesi barokkehitisi. Börsihoone aga Raekoja platsil ehitati aastail 1695-1704 hollandi nn vanaklassitsistlikus stiilis.

Nüüd kui oleme Narvas, ei näe me mälestusmärki Raekoja platsil, mis püstitati Peeter I ja Narva lahingu auks 1874. aastal sellepärast, et võeti mälestusmärki maha 1922. aastal.
Kas te Teate, et Narva raudteesilla avamine oli 12.detsembril 1923. See oli viimane Eesti raudsild, edaspidi tehti neid raudbetoonist.
Raamatust lugesin, et„Villa Capriccio“ oli Narva-Jõesuu uhkemaid ehitisi. Selle ehitas 1874. aastal Narva linnapea ja kuurordi rajaja Adolf T.Hahn. 1930. aatail oli villas luksushotell.
Tuntud „Rootsi lõvi“ mälestusmärk Rootsi kuninga Karl XII Narva lahingus 1700. aastal saavutatud võidu tähistamiseks. Avati pidulikult Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi osavõtul 18. oktoobril 1936. Taastati 18.novembril 2000.
Uurisin, et varem Pimeaed „Victoria“ bastionil oli narvalaste üks lemmikpuhkepaiku, aga Narva-Jõesuu rannahoone on funktsionalistliku stiili näidis. Kahjuks, nüüd meil on uus Narva ja me ei saa näha mingid mälestusmärke ning hooneid. Mitte kõik arhitektuur oli säilinud. Aga see raamat, aitas mulle tutvustada ajalooga. Näiteks, ei teadnudki varem, et 6. mail 1923 a. Narvas oli invaliidide püha. Ei tea, kas täna on selline püha või mitte...
Narva-Jõesuu funktsionalistlik rannahoone (1935).
Allikas: Karjahärm T. "Vana Narva. Ehitised ja inimesed" (2006 a.) 2006, 143 lk.