Eelkõige meeldis mulle üks jutt, miks Iisaku on nii nimetatud. Muistend teab jutustada, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsi soo pealt leidnudki endale ühe vanatüdruku. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas olevat aga nende järeltulijad.
Iisaku vald asub Ida-Viru maakonna lôunaosas, looduskaunis kohas ja on pinnavormilt tasane, mida iseloomustavad metsade ja soode rikkus. Kolmest küljest piiravad valda looduslikud objektid: Muraka ja Agusalu sookaitsealad, lõunast Peipsi järv.Väga huvitav oli tutvuda Iisaku kuulsamadega kohtadega. Iisakust loodesse jääv Tärivere mägi on Alutaguse kõrgeim punkt, ulatudes 94 meetrit üle merepinna. Mäele ehitatud vaatetornist saab heita pilgu nii Alutaguse soomassiivile kui ka paksudele laantele ning hea ilmaga paistavad põhja poolt ära isegi Eesti tähtsamaid tööstusmusklid- tuhamäed.
Iisakust kirdes Jõuga külas on Eesti suurim kääbaskalmistu. Sealsest 260 kääpast on uuritud vähem kui pooli. Kalmistu kuulus ida poolt pärit vadjalastele, kes matsid oma lahkunuid sinna 12.sajandi keskelt kuni 16.sajandi esimese pooleni. Hauapanusteks olid peamiselt pronks- ja hõbeehted. Ühe Jõuga kääpa rekonstruktsioon on välja pandud ka Iisaku muuseumis, millest ma juba kirjutasin oma blogis.Raamatust lugesin Tudulinnast, mis on tuntud oma hüdroelektrijaamaga. Jaam käivitati umbes 1950 aatal, aga ta toodab elektrivoolu ka tänapäeval. Nüüd ka tean, et Tudulinnas, Tallinna poolt tuleva tee ääres on pikki aastaid kõrvuti seisnud kaks luteri kirikut. Tudulinna kiriku vaatamisväärsuseks on Hollandi päritoluga keraamilised kahhelkivid 18. sajandist, mis on silmapaistavad kunstiteosed kogu Eesti ulatuses. Ootamatult oli teada, et Tudulinna alevik võib uhkustada ka Eesti ainsa „vulkaani“ asukohaga. Nimelt oli asula lääneserval paiknev suure lohuga linnamägi kantud Tuhala mõisast pärit kuulsa kartograafi Ludwig August Mellini 18. sajandil koostatud maakaardile kui kustunud vulkaan. Hilisemates maakaartides viga mõistagi parandati.
Avinurme on Ida-Virumaa kõige edelapoolsem vald, piirnedes lõunas ja läänes Jõgevamaa Torma valla ning loodes Lääne-Virumaa Laekvere vallaga. Avinurme vald on tuntud ammuse puutööoskuse poolest. Kuna põldu nappis, metsa oli aga palju, hoidsid Avinurme mehed endal ja perel hinge sees puutöö tegemisega. Võib huvitada Avinurme historitsistlikus stiilis kirik. Maakivist hoone teeb huvitavaks punaste telliste palistus müürinurkades ning uste ja akende ümber. Ka väga huvitav, minu jaoks, on Avenurme raudtee. Raamatust lugesin, et aastatel 1916-1972 läbis Avinurme küla kitsarööpmeline raudtee, millest raudtee 75. sünnipäeva puhul 1991. aastal taastati 100 meetri pikkune lõik. Taastatud raudteelõigul on uudistamiseks väljas ka üle värvitud vedur ning kaks vagunit.
Allikad: Rohtmets I. Kultuurilooline Eestimaa. Tallinn: 2006, 362 lk.http://www.avinurme.ee/
http://www.tudulinnavv.ee
http://www.iisakuvv.ee/
No comments:
Post a Comment