Ontika maastikukaitseala (1212 ha) on üks Eesti vanimaid kaitsealasid, mis loodi juba 1939. a. Kaitseala põhiosa on mõeldud Balti klindi kõrgeima (44-56 m) ja pikima katkematu osa kaitseks. Metsadest on kõige huvitavam mere ja paekalda vahel kasvav pangamets, mis moodustab lausa omaette kuukressi kasvukohatüübi. Mets on liigirikas (sanglepp, hall lepp, jalakas, remmelgas, saar, pärn, vaher) ja väga mitmekesine.
Muljet avaldavad enam kui meetrikõrgused laanesõnajalad. Haruldastest taimedest kasvavad siin mets-kuukress, sudeedi põisjalg, paaskolmissõnajalg ja karulauk. Kaitseala piiresse jääb kolm juga (Valaste, Karjaoru ja Kivisilla). Kõrgeim neist on Valaste juga (üle 26 m), mille jälgimise teeb hõlpsaks selleks ehitatud trepp koos vaateplatvormiga. Ontika pankrannik on Eesti loodusmaastike sümboliks ning on tehtud ettepanek kanda see UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Vaivara maastikukaitseala (79 ha) on rajatud kolme omavahel liitunud vallseljaku (Tornimäe, Pargimäe ja Põrguaugumäe) ning lahustükil paikneva loodusmetsa kaitseks. Mägede (kõrgus kuni 30m) järsul põhjanõlval paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid. Põrgumäe loodeosas asub suur sulglohk (Põrguauk), mis on 20 o nõlvakaldega. Sinimägede tekke kohta on mitu teooriat: tegemist on kas survelise otsmoreeniga või maakoore tektoonilisel liikumisel tekkinud pinnavormidega. Mägede põhjanõlval kasvab klindialuste puistute sarnane laialehine mets. Sinimäed on tähtis sõjaajalooline objekt. 1944. a. Juulis-augustis toimusid siin kõige verisemad kaitselahingud Eestis.
Narva jõe kanjoni maastikukaitseala (13,9ha). Narva jõe astang võeti maastiku üksikelemendina kaitse alla 1959. aastal, kuid maastikukaitseala staatuse sai see 1999.a. Kaitseala põhieesmärgiks on Alam-Ordoviitsiumi karbonaatkivmeisse lõikunud Narva jõe kanjoni (2,5-3 km) ja joaastangute kaitse. Narva jõe kogulangu kõrgus joaastangute kaitse. Narva jõe kogulangu kõrgus joaastangute piirkonnas on 6,5 m. See meie looduse ime toodi majandusele ohvriks 1955, a., kui jõgi tammistati ja siia rajati hüdroelektrijaam, mille elektrit kasutati 1959. aastani. Nüüd saab jälgida vaid kuivi joaastanguid. Peamiselt suurvee ajal juhitakse astangule ka vett.Allikas: Leito T. Ida-Virumaa : kaitsealad ja üksikobjektid. Tartu: 2004.
No comments:
Post a Comment